Täna õhtupoole võtsin siiski aega natuke rohkem väljas olla kuna tunnen, kuidas ainult toas istumine kohutavalt väsitab. Kodugruppi minnes tegin suurema ringi ja tagasi tulles väikese jalgsitiiru siin maja lähedal veel. Nii värskendav kogemus oli avastada, et kirsipuud on täisõies (vt paar postitust tagasi, kus Supilinnas vaid üksik õis avanenud oli!) ja taas tunda õppida, kuidas laulab ööbik.
Kuulsingi (vähemalt teadlikult) sel kevadel esimest korda ööbikut laksutamas ja siristamas ja see oli imeline. Korraks peatuda ja veidi maha rahuneda. Aitäh, loodus, aitäh Looja, selliste hetkede eest!
Ööbik (Luscinia luscinia)
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen