Tee peal nägin ära ka esimesed lõokesed põllu kohal oma tüüpilist paigallendu tegemas. Muideks, miks nad nii teevad? Ma ei teagi...hetkel esimese googeldamisega vastust ei tulnud, aga leidsin hoopis Sakala artikli (25.02.14), mis ütleb, et eelmisel aastal olid lõokesed juba veebruari lõpupoole kohal. Ega ma teagi, kuidas tänavu, lihtsalt see oli minu esimene vaatlus ja ma ju ei ole neid "esimesi" kordagi ekstra otsinud.
Igatahes, siit tuleb suur hulk pilte. Nautige!
Luiged
Umbes seda rada mööda siis käisin.
Üks suurem tiik enne raja algust.
"Mis värvid!!" Käisime tolles kohas eelmisel aastal kooliga ja see paju tuli mulle veel tuttav ette. Siis õhkasin samamoodi - kui värviline!! Pildil on kontrasti isegi vähem kui päriselus. See paju on tõesti nagu tuli, tõsiselt oranž, nii äge!
Imestus oli suur, kui ei leidnudki alati eest sillerdavat sinist veevälja, vaid mõned tiigid olid veel osaliselt jääs.
Kuigi Ilmatsalu on tuntud ja hinnatud linnupaik, nägin mina oma retkel vaid väga üksikuid linde. Paar sellist musta-valge kirjut lindu lendas vist üle korra.
Tuttpütt - lind, keda ma väga-väga tahaksin näha! Ma ei tea, miks, aga ta on mulle alati väga meeldinud. Ilmselt erilise välimuse pärast ning seetõttu, et ta ehitab lahedaid ujuvpesasid.
Eelmisel kevadel oli siin veel vaatetorn. Kahjuks enam mitte, olla ohtlikuks muutunud ja nüüd on täiesti maha võetud :(.
Üsna raja alguses. Maastik muutus tagapool huvitavamaks, kuid jõgi ise oli kogu aeg selline sirge ja "igav". Ma pole kindel, kas see on täiesti inimtekkeline või sirgendatud, aga igatahes looduslik mitte. Ilmselt siiski pigem kalakasvanduse veevajaduse tarbeks sirgeks kaevatud, ega vist täitsa tühjale kohale kaevatud jõele nii palju vett jätkuks.
Jõudsin just mõelda, et ei tea, kas siin kopraid ka on, kui hakkasin avastama hulgaliselt puid, millel oli kopra tegevusjälgi. Enamus küll juba tükk aega tagasi näritud, aga olid ka mõned värsked. Jäi küll arusaamatuks, mis eesmärgil nad neid suuri puid langetavad, sest ühtegi tammi näha polnud ning ega kobras ju sellist jurakat puud enda soovitud kohta transportida ei jõuaks; puu tükkideks närimine tunduks ka liiga suur ettevõtmine... - tunduski, et paljud puud olid nö pooleli jäetud. Samas - vees oli neid ka küllaga ja nii palju, kui mina lähedalt uurida sain, tundusid kõik kopra töödeldud - vb ongi see nende strateegia selliste hiiglaste puhul, et närivad osa ära, siis jätavad puu seisma ja kuivama ja mingi hetk ta ise murdub...
Sama ülemisel fotol oleva puu alumine ots.
Armas sillake. Meenutas mulle natuke ühte kohta Saksamaal. Olgu ka mainitud, et suurvee ajal on sild vähemalt pooleldi vee all (ja kalda ääres olevad rajad üle ujutatud).
Saksamaad meenutas niigi muu asi sellel matkal - esiteks see küll ilus ja looduskaunis koht, aga täiesti sirge jõgi ehk märk suurest inimese mõjust. Teiseks need lagedad põllumaastikud sinna sõites. Põldudega oleme isegi rohkem harjunud ja neid vaadates ei teki tunnet, et inimene on liiale läinud. Jõe ääres kõndides aga valdas mind mingi imelik tunne, mida ma pole varem looduses kogenud või vähemalt tähele pannud. - Et on küll ilus ja tore ja väga mõnus, aga midagi on justkui valesti. Sõnastasingi siis selle nii, et inimese kätt on liiga palju tunda, et on ühest küljest justkui loodus, teisest küljest on nii selgesti tajutav, et see kõik pole päris loomulik.
Siiski vaadates kõiki neid arvukaid vette kukkunud suuri puid (kobraste abiga, nagu tuvastatud), mida tundub, et keegi koristama ei kipu, oli rõõm, sest selle või liigitada kategooria "loodusel on lastud olla" alla ja need puud tegid paiga minu jaoks hulga huvitavamaks ja köitvamaks.
Üks sellistest puudest oli sattunud ka otse tee peale. Oli vahva sinna otsa ronida ja vaadata maastikku paar meetrit kõrgemalt, hoopis teine tunne tekkis kohe!
Selline kolmeharuline puu siis, kopra töö on jällegi selgesti näha.
Üks neist harudest oli ka vette kukkunud, kaks teist siis maa pool.
Üks kahest värskest kopra närimistööst, mida nägin.
Ja sealt jooksis kasemahla!!!
Jällegi üks kobraste poolt kuivama jäetud puu (vist olid mingit liigki pajud/remmelgad kõik need suured puud)
Siit kulgeb muidu ka üks variant matkarajast, aga nagu näha, pole see hetkel väga läbitav, liiga märg.
Üksik lepp (seda liiki puid leidus väga vähe). Seda puud nähes tuli mulle kuidagi kodune tunne järsku peale. Neid mõnusalt säbrulisi siluette on minu kodustes paikades nimelt päris palju ja need on nii ilusad! Siis taipasin, et võib-olla on see imelik, mitte just päris hea tunne seal jalutades tõesti tingitud sellest, et maastik on mulle lihtsalt liiga võõras.
Äsja alustatud töö.
Vana linnupesa.
Oleksin tahtnud veel veidi edasi minna, aga siin lõppes minu matk, kuna jalas olid ainult tossud, mis tilkagi vett ei pea :).
Loodan, et nautisite fotosid!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen