KEVAAAAAAAAAAD :)

17.märts oli veelgi soojem, 14 kraadi Tartus. Ja see oli tõesti soe-soe-soe! Käisin väljas ilma mütsi, kinnaste ja sallita ning jopehõlmad lahti ja isegi siis oli kohati palav. Ja seda enam mitte lihtsalt kusagil istudes, vaid täitsa niisama kõndides. Isegi Emajõe-äärsel rajal, kus on metsa vari, oli nii soe! Ning seekord tuli ära - 17.märts 2015, varbad vees esimest korda! :). Mitu päeva olen jalutamas käinud rätik kotis, aga seekord oli õhk nii soe, et lausa kutsus vett proovima. Muidugi oli külm tegelikult, lugesin, et algul sain vees olla u 6-7 sekundit maksimaalselt ja siis oli juba valus-vastik. Aga siis jälle kaldale kõndima tagasi ja nii u 5 korda ning pärast oli piisavalt soe, et tükk aega palja jalu olla, veidi kaugemal rannas uuesti vette minna ja siis juba pikemalt, mõned meetrid ikka kannatas käia :D. Ning hiljem istusin vist u pool tundi veel pingi peal ainult pusa väel ja paljaste jalgadega raamatut lugedes. 
Eile, 18.märtsil, oli ka super soe ilm. Sõbranna käis Tartus lahtiste uste päeval ja kõndisin temaga tükk aega mööda linna, samuti jope käes õhukese pusa väel - algul ikka ei uskunud, et nii soe ja panin paksemalt riidesse, aga kaua ei kannatanud niimoodi olla. Käisime ka TÜ botaanikaaias ja seal oli nii lämbe-palav, et meile eriti ei meeldinud. Iseenesest veider, pole ju just tavaline, et eestlane vingub: "Huhh, nii palav on, ma ei taha siin olla!" :D 

Liblikaid olen ka viimaste päevade jooksul näinud juba 3 korda (kõik oranži-kirjud, tunduvad ühte liiki), nii et enam pole mõtet lugeda.

Soe!

Täna on ikka täiega soe väljas. Kahjuks pole ise saanud kuigi palju õues olla, sest on koguduse päev, aga nüüd korra käisin lähedalasuvas pargis päikest nautimas ja tõesti imeliselt mõnus, tundub justkui suvesoojus kohati see 10 kraadi! :)

Ilmatsalu matk (14.märts)

Kasutades esimesi säravaid kevadilmasid, käisin möödunud laupäeval matkamas Ilmatsalus, kus on siis hulk kalatiike ja Ilmatsalu jõgi, mille kallast mööda kulgeb matkarada.  Raja algus asub Tartust u 6-7 km, erinevates kohtades on erinevad andmed, aga jah, mina jõudsin sinna enda kodu juurest linna ääres igatahes rattaga u poole tunniga. See sõit iseenesest oli juba nii mõnus, tunne nagu [Roheliste] rattaretkel! Päike paistab ja vurad oma rattaga läbi ilusate maastike! Super! Tagasi tulles tegelikult ei olnud nii mõnus, sest tuuli oli vastu ja siis sain ka aru, miks minnes nii hea kerge sõita oli :D. Korralik asfalttee ja hästi täis pumbatud kummid ka veel lisaks taganttuulele. Mis nii viga sõita!
Tee peal nägin ära ka esimesed lõokesed põllu kohal oma tüüpilist paigallendu tegemas. Muideks, miks nad nii teevad? Ma ei teagi...hetkel esimese googeldamisega vastust ei tulnud, aga leidsin hoopis Sakala artikli (25.02.14), mis ütleb, et eelmisel aastal olid lõokesed juba veebruari lõpupoole kohal. Ega ma teagi, kuidas tänavu, lihtsalt see oli minu esimene vaatlus ja ma ju ei ole neid "esimesi" kordagi ekstra otsinud.

Igatahes, siit tuleb suur hulk pilte. Nautige!  

Luiged

Umbes seda rada mööda siis käisin.

Üks suurem tiik enne raja algust.

"Mis värvid!!" Käisime tolles kohas eelmisel aastal kooliga ja see paju tuli mulle veel tuttav ette. Siis õhkasin samamoodi - kui värviline!! Pildil on kontrasti isegi vähem kui päriselus. See paju on tõesti nagu tuli, tõsiselt oranž, nii äge!

Imestus oli suur, kui ei leidnudki alati eest sillerdavat sinist veevälja, vaid mõned tiigid olid veel osaliselt jääs.

Kuigi Ilmatsalu on tuntud ja hinnatud linnupaik, nägin mina oma retkel vaid väga üksikuid linde. Paar sellist musta-valge kirjut lindu lendas vist üle korra.

Tuttpütt - lind, keda ma väga-väga tahaksin näha! Ma ei tea, miks, aga ta on mulle alati väga meeldinud. Ilmselt erilise välimuse pärast ning seetõttu, et ta ehitab lahedaid ujuvpesasid.

Eelmisel kevadel oli siin veel vaatetorn. Kahjuks enam mitte, olla ohtlikuks muutunud ja nüüd on täiesti maha võetud :(.

Üsna raja alguses. Maastik muutus tagapool huvitavamaks, kuid jõgi ise oli kogu aeg selline sirge ja "igav". Ma pole kindel, kas see on täiesti inimtekkeline või sirgendatud, aga igatahes looduslik mitte. Ilmselt siiski pigem kalakasvanduse veevajaduse tarbeks sirgeks kaevatud, ega vist täitsa tühjale kohale kaevatud jõele nii palju vett jätkuks.

Jõudsin just mõelda, et ei tea, kas siin kopraid ka on, kui hakkasin avastama hulgaliselt puid, millel oli kopra tegevusjälgi. Enamus küll juba tükk aega tagasi näritud, aga olid ka mõned värsked. Jäi küll arusaamatuks, mis eesmärgil nad neid suuri puid langetavad, sest ühtegi tammi näha polnud ning ega kobras ju sellist jurakat puud enda soovitud kohta transportida ei jõuaks; puu tükkideks närimine tunduks ka liiga suur ettevõtmine... - tunduski, et paljud puud olid nö pooleli jäetud. Samas - vees oli neid ka küllaga ja nii palju, kui mina lähedalt uurida sain, tundusid kõik kopra töödeldud - vb ongi see nende strateegia selliste hiiglaste puhul, et närivad osa ära, siis jätavad puu seisma ja kuivama ja mingi hetk ta ise murdub...

Sama ülemisel fotol oleva puu alumine ots.

Armas sillake. Meenutas mulle natuke ühte kohta Saksamaal. Olgu ka mainitud, et suurvee ajal on sild vähemalt pooleldi vee all (ja kalda ääres olevad rajad üle ujutatud).

Saksamaad meenutas niigi muu asi sellel matkal - esiteks see küll ilus ja looduskaunis koht, aga täiesti sirge jõgi ehk märk suurest inimese mõjust. Teiseks need lagedad põllumaastikud sinna sõites. Põldudega oleme isegi rohkem harjunud ja neid vaadates ei teki tunnet, et inimene on liiale läinud. Jõe ääres kõndides aga valdas mind mingi imelik tunne, mida ma pole varem looduses kogenud või vähemalt tähele pannud. - Et on küll ilus ja tore ja väga mõnus, aga midagi on justkui valesti. Sõnastasingi siis selle nii, et inimese kätt on liiga palju tunda, et on ühest küljest justkui loodus, teisest küljest on nii selgesti tajutav, et see kõik pole päris loomulik.

Siiski vaadates kõiki neid arvukaid vette kukkunud suuri puid (kobraste abiga, nagu tuvastatud), mida tundub, et keegi koristama ei kipu, oli rõõm, sest selle või liigitada kategooria "loodusel on lastud olla" alla ja need puud tegid paiga minu jaoks hulga huvitavamaks ja köitvamaks.

Üks sellistest puudest oli sattunud ka otse tee peale. Oli vahva sinna otsa ronida ja vaadata maastikku paar meetrit kõrgemalt, hoopis teine tunne tekkis kohe!

Selline kolmeharuline puu siis, kopra töö on jällegi selgesti näha.

Üks neist harudest oli ka vette kukkunud, kaks teist siis maa pool.

Üks kahest värskest kopra närimistööst, mida nägin.

 Ja sealt jooksis kasemahla!!! 

Jällegi üks kobraste poolt kuivama jäetud puu (vist olid mingit liigki pajud/remmelgad kõik need suured puud)

Siit kulgeb muidu ka üks variant matkarajast, aga nagu näha, pole see hetkel väga läbitav, liiga märg.

Üksik lepp (seda liiki puid leidus väga vähe). Seda puud nähes tuli mulle kuidagi kodune tunne järsku peale. Neid mõnusalt säbrulisi siluette on minu kodustes paikades nimelt päris palju ja need on nii ilusad! Siis taipasin, et võib-olla on see imelik, mitte just päris hea tunne seal jalutades tõesti tingitud sellest, et maastik on mulle lihtsalt liiga võõras.

Äsja alustatud töö.

Vana linnupesa.

Oleksin tahtnud veel veidi edasi minna, aga siin lõppes minu matk, kuna jalas olid ainult tossud, mis tilkagi vett ei pea :).

Loodan, et nautisite fotosid!

12.märts - Esimene liblikas, esimesed naadid; palju päikest ja rõõmu. Vt lõpus VÕRDLUS eelmise aasta märtsiga.

Tõesti väga väga palju päikest on olnud viimastel päevadel ja olen nüüd ikka lubanud endal üsna palju õues ka olla. Väga-väga mõnus on, eks need kõige esimesed päikeselised ilmad ongi just need, mis nii väga kutsuvad välja ja kohe ei taha toas olla, kui päike särab ja maailm on nii-nii valge! Eile käisin päris pika tiiru jõe ääres ja täiega nautisin, isegi istusin korraks maas ühel heinamaal ja märg ei olnud! Nojah, seal oli paks vana rohi, mis oli kuivaks saanud juba, eks maapind ise on ikka märg.  
Homme peaks ka ilus ilm tulema, kuigi ehk mitte nii soe isegi, aga igatahes plaanin minna Tartust natuke välja, Ilmatsallu, matkama ja uudistama. 

Eile oli aga 2 "esimest" sel kevadel - nägin jõe ääres jalutades ka esimest liblikat!! :) Olin oranži-kirju, pisike, lendas kiiresti mööda, enne kui õieti taibata jõudsin ja korralikult teda vaadelda ei saanud, aga tundus, et pigem siiski oli ikka üks korralik päevaliblikas. Muud mutukad vast ju päikeselise päevaga ei lenda.
Ja juba koju jalutades avastasin ka, et naadid kasvavad juba! Seega, esimesed naadid :D.

Järgmiseks nädalaks lubab juba kuni 10 kraadi sooja!

Pilte siis eilsest, 12.märtsist:

Käisin täna esimest korda rulluisutamas. Paar nädalat tagasi oli seal veel (kunstlumest) suusarada. Nüüd on ilusti pühitud ja väga hästi sõidetav. Mõnus!

Veetõus on tõesti märgatav

No lihtsalt ilus onju. #Lovethisriver

Mõnusad punased põõsad (verev kontpuu)

Vesi-vesi. Näha, et see kepp on olnud kalameestele abiks ja sel hetkel ilmselgelt mitte nii sügaval vees.. :). Mõnes kohas tekkis korraks isegi väike lootus üleujutusele, kui nüüd veel peaks vihmaseid ilmasid tulema. Aga samas kes seda vihma tahab...Natuke tahaks ka, tänavad hirmsasti tolmavad juba mõnda aega ja see pole eriti mõnus, iseäranis prillikandjale, kuna kõik see saast jääb ju klaaside peale ja seega silmade ette.

Kraav, mis siis 2013 a üleujutuse ajal oli täiesti ääreni täis.

Esimesed naadid!

Meenutasin blogi abiga ka eelmise aasta kevadet. Tean ju küll, et oli ta tookordki varane ja sarnane tänavusega, vähese lumega talv jne. Aga üllatus ikkagi - selgus, et nt märtsikellukesed ja sarapuu-urvad olid 2014.aastal veel natuke varasemadki. Vt eelmise aasta märtsikuu postitusi. Muu hulgas avastasin, et eelmine aasta pistsin just "homme" ehk 14.märtsil esimest korda varbad Emajõkke. Mõtteid on tulnud juba praegugi, aga mitte nii tugevat soovi ja nii palavat ilma, et asja ära oleks teinud. Kuid homme siis hea motivatsioon vb proovidagi :).