Täna päeval oli veel üks kevade märk minu enda jaoks - käisin ujumas esimest korda siin Emajões (Pirital sai juba mõnda aega tagasi käidud)! Muidu olen jalgupidi käinud, aga siis täna sai üleni mindud, kuna ilm oli soosiv ja 1.mai tundus ka sobiva sümboolse kuupäevana :) Vesi polnud küll väga soe (EMHI andmetel tegelikult 9 kraadi juba), aga siiski oli väga mõnus tunne ja pani rõõmust hüppama, nagu ikka.
Õhtu oli aga veel mitu korda võimsam. Läksin õhtul u pool 8 paiku veel niisama jõe äärde, kuna linnast tulles ei tahtnud veel tuppa minna, kuna ilm oli endiselt ilus ja soe ja õhtune päike jõe ääres on eriti mõnus veel. Istusin siis tükk aega ühe pingi peal seal alleel, kus mõnikord jalutan (mitte ujumisrannas siis, vaid teisel pool) ja vaatasin kajakaid, keda on siin ühel tiigikesel (v mis igane veekogu see seal jõe kõrval on meil) juba mõnda aega päris palju, kisavad mis hirmus ja lendavad pidevalt ringi. Ma olen neid küll märganud, aga pole seni erilist tähelepanu pööranud - alles täna sain aru, et ilmselt nad pesitsevad seal! :) Jaa, ikka peab natuke mõtlema ka, mitte ainult märkama ;).
Nautisin siis jah lihtsalt mõnda aega vaadet, päikest ja linde; ja loomulikult pildistasin. Sain täiesti juhuslikult ka ühe väga laheda pildi:
Järgmisel pildil on siis sama lind, ma ei teagi kindlalt, kes ta on, aga ilmselt siiski lauk (Fulica atra); vaatasin netis t pilte, aga ei ei tea, mõnedel neist on nagu selline kühm pea peal, aga mõnel pole...linnud, keda ma oma varasemas elus olen näinud (justkui tunnen seda liiki ikka juba) on ka olnud ilma kühmuta, lihtsalt valged sealt kohast:
Aga kõige võimsam ja vägevam ja elamuslikum kohtumine oli alles ees. Hakkasin koju minema, sõitsin rattaga jõeäärsel alleel ja äkki kuulsin endast vasakult suurt plartsatust-laksatust. Pöörasin muidugi pead, aga esialgu nägin vaid suurt ringi veepinnal. Mõtlesin siis, et äkki oli kobras. Sest ühtegi looma-lindu ega ka inimest läheduses ei paistunud, kes oleks saanud seda tekitada, ja laksatus oli täpselt nagu kopra sabalöök, kui ta ohu korral vee alla kaob. Otsustasin, et panen ratta kõrvale ja jään veidikeseks ootama, et kui ma väga vaikselt seal kükitan, ehk ta tuleb tagasi, kes iganes see siis oli. Just mõni päeva tagasi keegi rääkis mulle v kuulsin kusagilt kohtumistest kobrastega Emajõe kallastel - ah jaa, see oli konnatalgute juht, kes sellest pajatas :D - praegu tuli meelde, enne mõtlesin tükk aega, et kust ma sain seda kuulda hiljuti. Remo Savisaarelt olen ka õppinud, et kui loom kaob, siis pigem tuleb vaikselt oodata ja proovida mõelda, kust ta välja tuleb. Ja noh kuna mul kuhugi mujale minna polnud, siis sättisin end sinna samasse ja mõtlesin, ehk ta tuleb lihtsalt tagasi oma tegevuse juurde, milles mina teda häirisin. Ma ei lootnud küll nii suurt edu, aga ennäe, Jumalal oli täna minu jaoks veel üks imeline, minu jaoks täiesti juhuslikku laadi vaatlusvõimalus varuks - vaevalt olin maha istunud, kui nägin seal samas justkui ühte puunotti allavoolu triivimas - suunasin küll kaamera selle poole ja tegin ka esimesed klõpsud, aga tegelikult ma ei saanudki esimene hetke aru, et kas see on loom või puu, pigem arvasin, et puu, sest neid palke seal jões ikka triivib praegu aeg-ajalt. Aga siis hakkas see "puu" vastuvoolu ujuma!! ;D Siis oli selge, et tegemist on minu oodatud loomaga ja silm seletas teada ka juba paremini. Loomake ujus päris pikalt ülesvoolu ja sain teda rahulikult pildistada, ise vaikselt temaga kaasa liikudes. Siis mingi hetk kadus ta jälle vee alla ja rohkem ma ootama ei jäänud - üsna kohe kadus ka ära see veevirvendus, mille järgi aru võis saada, kus ta olla võiks; ja mul oli juba nii küll, mõtlesin, et sellest aitab küll mulle tänaseks õhtuks, niigi olen juba nii nii palju elamusi kogunud õhtu jooksul.
Imeline! Olen täiega tänulik selle kohtumise eest ja üldse kogu looduse-õhtu ja kogu aktiivse ja päikselise, 1.maile kohase päeva eest!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen