Tere!
Alustuseks lisan ühe paari päeva taguse natuke filosoofilise mõtte. Miks on nii, et igal kevadel, kui loodus taas ellu ärkab, on iga pung, iga esimene lill, iga rändlind nagu suur ime, mis meid köidab? Iga uus leheke või lilleõis vajab pildistamist. Siis äkki on aga kõik lehes, õitseb ja elab ja see polegi enam mingi ime, me ei pane rohelust enda ümber enam eraldi tähelegi. Ometi ju teame, et see kõik juhtub igal aastal uuesti. See on umbes nagu et esimene lumi tuleb alati ootamatult. Aga ma arvan, et kevade puhul on küll hea, et iga kord on see justkui ime. Jääksime ju nii suurest rõõmust ilma, kui kõik tunduks pidevalt tavaline.
Täna päeval olin veel Tallinnas, oli erakordselt vaikne ja mõnus ilm, päike väikse pilvevine sees, aga tundus ikkagi väga soe. Jalutasin heinamaal, mis on piiratud kallakul algava metsaga ja seal metsa ääres on siis eriliselt soe. Selle nädalavahetuse jooksul nägin mina ära ka oma esimesed liblikad ja kuldnokad. Kuldnokad on Eestis küll juba vähemalt paar nädalat kohal, aga isiklikult pole ma varem nägema juhtunud, ju ei liigu siis Tartus piisavalt palju. Ega liblikadki täna need kõige esimesed polnud ilmselt. Ise nägin ühte laupäeval koduaias.
Tänasest retkest siis - plaan oli minna heinamaale vaatama hanesid, kes juba mitmeid päevi edasi-tagasi lendavad ja tahtsin näha, kes nad sellised täpsemalt on. Ega ma neid liike üldse ei tunne. Igatahes tavaliselt on nad olnud seal heinamaal toitumas, aga kuna tavaliselt on seal madalad veelombid, seekord aga täiesti kuiv (oleks võinud peaaegu juba mättale istuda, isegi heinamaa kõige alumises madalas osas!), siis ilmselt seepärast neid seal polnud. Mul oli binokkel kaasas, ülelennul õnnestus ühte parve küll näha ka, aga ega see mind targemaks ei teinud - valge kõhualune ja tumedad tiivad, rohkem ei oska midagi kosta ; ). Muidu oli aga huvitav, mõnus ja soe. Nägin väikest rühma kuldnokki, korraga kõige rohkem 5 kirjut liblikat, lisaks 2x kollast liblikat. Hulgaliselt oli ka vareseid, kes ringi lendasid ja kraaksusid. Metsast kuulsin veel ühte rähni. Lisaks oli sipelgapesa, kus tegevus käis nii vilkalt ja sipelgaid oli niivõrd palju hunnikus koos, et kuna ilm oli tõesti väga vaikne, oli seal vaikselt seistes kuulda nende ringi sagimist! See oli küll esmakordne kogemus - kuulda sipelgaid! :) Muidu oli ka väga mõnus retk/jalutuskäik. Pilte küll seekord ei teinud, aga seda rohkem saab ise nautida. Naadid jm taimed on ka juba täitsa kasvamas, ülasedki äratuntavad. - Viimaseid nägin kodust üle tee võpsikus. Ah jaa, paiselehed on ka väljas, täna kohtasin suurt populatsiooni teel sealt heinamaalt tagasi kodupoole. Nii nunnukad on nad ikka. Tipu looduskooli facebooki lehe kaudu tean, et Viljandimaal õitsesid paiselehed juba 10.märtsil.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen