Eile oli taaskord üks väga tegus ja tore ja ilus päev, olen nii tänulik selle eest. Ei tea, kas päikesepaiste mängis tõesti nii suurt rolli, aga igatahes hommikune emotsioon oli - ooo, päike! Teadsin küll, et peaks tulema ilusam ilm üle pika aja, aga ikkagi nii tore oli. Ennelõuna oligi siis ilus päikeseline ja väga soe (arvan, et kusagil 25 kraadi ringis), peale lõunat läks pilve küll, aga soe oli ikkagi, mõnuuus! Tegin pikema rattasõidu-metsasaaduste otsimise ja lõpuks leidsin ka. - Mmm, mustikad!!! Mitu päeva olin igatsenud, et tahaks mustikaid. Olin nii õnnelik :). Isegi korjata sain päris palju - rohkem ei olnudki viitsimist, kuigi oleks veel jagunud. Igatahes mitu korda kasulikum kui vaarikate korjamine küll :). Algas aga retk siis selliselt, et vaatasin kodus kaardi pealt lihtsalt, kus paistavad kõige metsasemad alad minu kodule lähemal. Ei tea muidugi, millised metsad need on, aga mõtlesin, et sõidan siis kas või niisama ja ehk veab ja leiab miskit - eelkõige tahtsin mustikaid, aga tore oleks olnud ka nt vaarikaid v seeni leida. Sõitsin siis u 10 km Tartust välja, Puiestee tänavalt algavat rattateed mööda, mis kulgeb vana Tallinna tee ääres (mis mingi hetk muutub Piibe mnt-ks). Olen seal just hiljuti ka ühe korra sõitnud, seega oli tee juba tuttav. Selgus, et mu välja vaadatud mets algabki just sealt, kuhu viimati sõites jõudsin. Pöörasin siis kõrvale, aga peagi selgus, et see mets pole kahjuks üldse selline, kust võiks midagi söödavat leida. Oli hoopis märg lodumets, korralik rapik, kuhu isegi sisse minna pole väga võimalik (ilma korraliku varustuseta), rääkimata sealt millegi korjamisest. Mis seal ikka, pöördusin tagasi. Tee pealt vaatasin siis spontaanselt veel ühte kohta teisel pool maanteed, kus paistis, et on veidi kõrgem mets. Sealt leidsingi allpool pildil oleva kuusiku, kust siiski leidus vaid jänesekapsast - aga kõvasti parem, kui esimene katse :D. Ja lihtsalt ilus ja minu elukogemuse jaoks "mitte-eestilik" oli seal suurte põldude vahel sõita. Selle aja peale oli mul aga tulnud meelde veel üks paik. - Algul mõtlesin, et ma ju ei tea mitte ühtegi kohta siin Tartu lähedal, kus võiks mustikaid olla. Aga tean ikka küll :), lihtsalt ei olnud sellele mustikate aspektile varem tähelepanu pööranud, sest ilmselgelt ei olnud siis hooaeg, kui seal metsas eelnevad korrad käinud olen. Nimelt Tln-Tartu maantee ääres, üsna ühika lähedal on üks RMK rada, mida olen paar korda külastanud, kui ühikas elasin, lihtsalt metsas jalutamise eesmärgil. Siis tuli meelde, et seal vist oli selline mets, kus võiks potentsiaalselt mustikaid leida. See koht asus küll teisel pool linna, aga sõitsin siis linna tagasi, käisin vahepeal ujumas jões ja siis sõitsingi sinna. Huvitav oli veel see, et minu mälus oli see kuusik - tegelikult - jah, seal alguse poole oli kuuski ka, aga tegelikult oli männik! Lihtsalt need männid olid nii kõrged ja jämedad, hoopis teistsugused, kui minu klassikalises männimetsa-ettekujutuses olevad kidurad Saaremaa rannamännid või isegi Pirita ranna peenikesed ja sihvakad männid. Jällegi see, et Lõuna-Eesti on minu jaoks olemuslikult võõras ja teistsugune maailm :). Olen küll ülikooli-aastatel saanud üsna palju ka selles kandis (ja üldse kogu Eestis) ringi vaadata, aga minu kodune Eesti on kusagil mujal. Naljakas, veider, huvitav ja põnev on selliseid asju kogeda :). Eesti on ju nii pisike, aga nii eriilmeline. - Just nii, nagu meile kogu aeg koolis räägitakse - see ongi tõsi :D. Ja siis tekib aina enam igatsus seda mitmekesisust järjest rohkem ka ise avastada, aga palju siis jõuab - vahel jõuab ja on väga tore, kuid enamasti on ikka mingid takistused/vabandused - pole aega, pole raha, suvel enamasti kerkib aga kõige rohkem esile, et pole piisavalt mugavat transporti (autot, millega ka väiksematesse kohtadesse ligi saab) ja pole seltskonda, kellega minna - üksi ka ei ole ju lõbus kõike avastada, jagada peab ikka saama.
Nonii, nüüd sai küll jälle palju mõtteid minust välja voolata :). Veidi vb hakkisin nüüd selle teksti teie jaoks ära, sest kirjutasin selle pika osa tegevuse kirjelduse vahele, aga las ta olla, ehk suudate ikka haarata.
Ja olin juba unustanud, aga pilte vaatama hakates - veel enne mustikate leidmist - kitsekest hernepõllus nägin ka! Kohe tuli väga väga Saksamaa meelde. Seal oli see nii tavaline pilt, kits põllu sees - sest neil vaesekestel ei ole lihtsalt korralikku metsa, kus elada. Ja üldse kui olen nüüd paar korda siin Tartu ümbruse põldude vahel rattaga ringi sõitnud, siis suht Saksamaa tunne tuleb peale. Lihtsalt sest siin on ka nii palju suuri ja lagedaid põlde. Ilmselt ma jõudsin enne harjuda nendega Saksamaal ja alles siis hakkasin avastama, et Eestis on ka tegelikult sarnast maastikku küll. Veider :D. Okei, niiii suured need põllud siin ka pole, Saksamaal on kindlasti kordades suuremaid, aga ikkagi, minu jaoks on see Lõuna-Eesti kohati väga avar, samas ka künklik maastik ikka veel võõras ja just nimelt, meenutab enne Saksamaad kui Eestit. Huvitav kogemus.
Hiiglaslik roosakaslilla väli, mille ma mõttes ristisin "Põdrakanepi-õnnistuseks".
Mets, kuhu teisena sattusin ja kus oli juba veidigi mustikate lootust, aga ei, tegelikult leidus ainult jänesekapsast, ei ühtegi mustikavart.
See värv!
Huvitavad mustika-kriimulised käed olid pärast
Kui mustikad korjatud, oli mahti korraks ka üles vaadata. Ei tegelt...kaudsemas mõttes vaatsin ikka kohe alguses päris mitu korda üles ja oli nii tänulik, et saingi mustikaid :). Tõesti mega isu ja igatsus oli.
