Möödunud pühapäev-esmasp olin Tallinna kodus.
Ilm oli seda koledamat sügise nägu, üsna troostitult hall ja vihmane. Minul oli ka kuidagi rõhutud olemine mitmetel põhjustel, kuid siiski nautisin loodust ka. Hommikul koduümbruses võtsin eesmärgiks otsida-märgata viimaseid tublisid õitsejaid. Olen seda ennegi teinud ja üllatunud, kui hilja tegelikult võib mõni eksemplar muidu suvel õitsevates taimedest veel pingutada, et oma ilu näidata. Leidsingi ka seekord üsna mitmeid õiekesi oma aiast ja üle tee asuvast "võpsikust" ehk võssa kasvanud pumbajaama territooriumilt:
Olgu öeldud, et iminõgeseid oli õitsemas rohkem kui üks, isegi kümmekond.
Ja siis leidsin toast jõulukaktuse õied! :D. Tõesti ei teadnud enne, et ta õitsema hakkab.
***
Veel paar kildu aiast:
Vana ja uus koos. Juba ollakse valmis uueks kevadeks.
Lahedalt värviliseks läinud maasikalehed.
4 varest oli korraga aeda sattunud. Ei tea, mis nad sealt otsisid.
***
Peale lõunat läksin metsa, eesmärgiga märgata (ja pildistada) detaile ja ka linnukesi, sest olen täheldanud, et just niimoodi millegi väikese keskendunud pildistamine on see aeg, kus ma olen täiesti kohal ja seega unustan kõik muu, mis ümber ja mõtteis.
Eelmisel päeval emaga metsas käies nägin päris palju tihaseid jms pisikesi linnukesi. Seekord kahjuks oli mets vaikne ja tühi justkui välja surnud, kuigi ma teadlikult kuulatasin. Esimesi linnuhääli kuulsin taas tänavale tagasi jõudes. Võib-olla oli lihtsalt liiga keskpäevane aeg lindude jaoks (kuigi ma ei tea, kas see talvel ka mõjutab, aga vast natuke ikka).
Igatahes, hulkusin tükk aega üksinda vaikuses ja vaikse tempoga mööda metsi ja heinamaid ning enesetunne sai parem. Taaskord pean uuesti õppima õppetunni, et piisavalt pikalt väljas käimine aitab ära hoida nii mõnegi negatiivse mõju ja korduva mõtte, mis muidu mulle liialt ligidale saab ning elu tundub jälle ilusam. Tuleks see õppetund ometi meelde, kui istun toas ja vahel elu liiga raskena tunnetan!
Igatahes, pilte sellest detailide jalutuskäigust:
Heleroheline ämblik kanarbikul.
Tõenäoliselt hundipiim - minu bioloogiaõpetaja lemmikseen :). Seda ma kahjuks ei tea, miks tal selline nimi on.
Ägedalt värviliseks võõbatud kõrreke!
On ju kunstiteos?!
Tuli pähe: "pagulane".
Midagi ilusat, mida märkad alles lähedale minnes. - Leht tee ääres olevast hekist, aga lihtsalt mööda tänavat kõndides ei näeks seda ilu kunagi!
Jalutuskäigu lõpuks leitud varblased.
